Päev: 30. november 2017

Eesti Õpetajate Liidu juhatus saatis 20. novembril riigikogu kultuurikomisjonile pöördumise

Poliitiline populism noorte inimeste tervise ja toimetuleku arvel ehk kaasava hariduse rääkimata lood

HEV (õpi)laste kaasamine ühiskonnas on igati õige mõte ja näitab head tahet, mille eest võiks ju lausa kiita, kuid teemapüstituses ja käsitluses on mitmeid valusaid agasid, mis panevadkahjuks õpetajaid tundma tõrjutust ja isegi hariduslikku kiusamist riiklikul tasandil.
Sissejuhatuseks võib öelda, et hetkel puuduvad tõendid ja märgid, isegi tunnetuslik
veendumus, et riiklikult kavandatav toimima hakkab, kuna nii suure muudatuse elluviimise
planeerimisse ei ole kaasatud õpetajaid, puuduvad piisavad tugisüsteemid ja ettevalmistus
praktiliselt puudub nende jaoks, kes kavandatavat tööd tegema peavad hakkama.
Tundub nagu toimuks riiklikult KOVidele võimaluse egiidi all ent käsu korras ülesannete
kehtestamine läbi üleskutse koolidepoolseks vastutuse võtmiseks õpetajate vastutulelikkuse arvel.

Probleemid:
1. Riik plaanib teha kaasava hariduse käsitlusse muudatused kaasamata õpetajaid, kes
tegelikult peaksid kaasava hariduse ideed ellu viima – protsessi planeerimise käigus kaasatud pole, kooskõlastust pole küsitud, isegi arvamuse avaldamiseks peame ise võimalusi otsima.
2. Strateegiline plaan ja sammud kaasava hariduse elluviimiseks pole läbimõeldud või
puuduvad sootuks – tutvustatud neid igatahes õpetajatele ei ole. Kuidas on võimalik, et nii
oluline ja mahukas muudatus ei ole ideest teostuseni põhjalikult läbi mõeldud? Ei tahaks küll uskuda, et riiklik plaan ongi kogu temaatika teostus koolide ja õpetajate kaela veeretada,
võtmata vastutust isegi õpetajate ettevalmistuse või õppematerjalide olemasolu eest.
3. Kaasav haridus ei kaasa.

Õpetajad
1. Õpetaja jaoks muutuvad sisuliselt töötingimused ja tööiseloom. Millega tagatakse
uutes tingimustes tööga toimetulek? – nt mis juhtuks kui igale autojuhile öeldaks, et
alates homsest juhtigu lennukit?
2. HEV-lastega tegelemine tavaklassis tõstab oluliselt õpetajate tegelikku töökoormust ja
ühtlasi ka stressitaset, suurendades läbipõlemisohtu. Täna puuduvad õpetajate
stressimaandamiseks vahendid, teadmised, oskus, huvi – kelle asi see on?
3. Kõik õpetajad ei sobi oma isiksuseomaduste tõttu tegelema HEV-lastega, nende selleks
sundimine toob pigem kõigile osapooltele kahju. Täna ei toeta ootust kvaliteetsele HEV
toele ka kahjuks riigipoolne huvi puudumine õpetajate kvalifikatsiooni vastu – muutuva
õpikäsituse ootustele vastavate ja rakendumist toetavate kompetentside põhine
õpetaja kutse on nt vabatahtlik, vaid isiklikult enda professionaalsest arengust
huvitunud õpetajate protsess. See annab aga vale signaali töötavatele õpetajatele –
õpetaja kutset pole tarvis, ning riigi enda suur töö nii kutsestandardite väljatöötamisel
kui ülikoolidelt õppekavade vastavusse viimise nõudmisel kui koolitusprioriteetide ja
täiendkoolituse pakkumiste kehtestamisel ei saavuta soovitud mõju. Nii ei teagi riik
täna muuhulgas ka seda, milline on õpetajate valmisolek kaasava hariduse teema enda
õlgadele võtta.
4. Enamus tavakoolide õpetajatest ei ole oma teadmistelt ega oskustelt valmis HEV-
lastega adekvaatselt tegelema. Neil puudub selleks süsteemne ettevalmistus.
Arvestades õpetajate hulka ja teema pakilisust näib riik suhtuvat niivõrd kriitilises
hariduslikus olukorras lausa ignorantselt.
Kui Haridus- ja teadusministeerium lähtub riigi poolt vaadatuna sellest, et HEV
temaatika on üks koolituste prioriteete olnud aastaid, siis samas ei ole just HEV
temaatika koolitus olnud eraldi igale õpetajale kohustuslik olnud. Teemasid, mis on
aastaid olnud riiklikud prioriteedid on olnud enam ning kõikide valdkondadega kurssi
viimiseks ei ole jätkunud seni ressurssi. Palume andmeid selle kohta, kui palju
töötavaid õpetajaid täiendkoolituse raames vastava HEV-temaatilise ettevalmistava
koolituse aastate jooksul läbinud on?
5. Õpetajad hindavad oma oskusi ja teadmisi üle, sest ei oma teemast terviklikku
ettekujutust. Seda näitas ka Centari uuring.
6. Välishindamise järjest suureneva surve (elektroonilised testid jne) tõttu on õpetajad
sunnitud tegelema pigem oma aine iga hinna eest õpetamisega kui laste individuaalse
arengu toetamisega. Ka riiklik näiliselt innovaatiline ja justkui tänast õppimist toetav
lähenemine kooli poolt pakutud lisandväärtuse mõõtmisest kannab tegelikult edasi
sõnumit, et hindame rohkem, testime rohkem, võrdleme numbreid.
7. Abiõpetajate arvu suurendamine sõnakõlksuna teeb tavaklassis õppimise ja õpetamise
veelgi segasemaks, sest HEV-laste õpetamine vajab teistsugust metoodikat, mida
lihtsalt keskharidusega abitööjõult oodata ei saa.
8. Suur osa õpetajaid on läbipõlenud ja olukord on plahvatusohtlik kõikide jaoks. Kahjuks
ei ole see aga väga kellegi mure.

Tugispetsialistid
1. Tugispetsialiste koolides ei ole piisavalt, nende arv koolides jääb nõudlusele
kindlasti veel aastaid alla. Juhul kui ministeeriumil on vastupidiseid andmeid,
oleme tänulikud nende avalikustamise eest – kui paljud koolid on esmatasandi
tugispetsialisti teenusega kaetud?
2. Erinevate andmete kohaselt on praegu koolides keskmiselt üle viiendiku õpilastest
täiendava toe vajadusega. See tähendab, et sarnaselt õpetajatega on töötavate
tugispetsialistide töökoormus sisuliselt väga suur.

Koolid
1. Koolijuhtidel on raske õigeid otsuseid teha, kuna puudub vastav ettevalmistus.
2. Koolides tugispetsialistide puudus jääb. Palgatingimuste paranemine ei too neid
massiliselt juurde, sest Eestis olev spetsialistide koguarv sellest kohe automaatselt ei
suurene.
3. Koolides puuduvad füüsilised tingimused HEV-õppe lastega tegelemiseks – selleks pole
kohandatud ruume, abivahendeid, õppevahendeid. Edukas muutuse käivitamine vajab
arukat planeerimist, aga asjatundjaid napib.
4. Eripedagoogilised kursused õpetajatele on väga kallid.
5. Gümnaasiumide suured koolid ja suured klassid ei arvesta üldjuhul HEV laste
vajadustega. Häid praktikaid ja lahendusi nii meilt kui mujalt maailmast kahjuks
süsteemselt ei jagata.

Kohalikud omavalitsused
1. Praegu toimuv haldusreform on nii omavalitsuste juhtimise kui koolide tuleviku osas
väga segane. Selle paika loksumisega läheb veel aega.
2. Lähtume eeldusest, et kõik koolipidajad on ausad ja heaperemehelikud ning teadlikud
koolide vajadustest – kas see nii aga ka on? Kui ressursse pole ette nähtud ei pruugi
kõik nende vajalikkust endale teadvustada.
3. Ka KOVide haridusametnike pädevus haridusotsuste tegemisel võib olla väga erinev.

Puudulik koostöö
1. Sisulise koostöö puudumine HTMi ja SOMi vahel. Kaasava hariduse teemat ja
rahastamist on vaja vaadata laiemalt. HEV-õpilastega oleks koolides vähem
probleeme, kui lapsed saaksid juba enne kooli õigeaegset ja tõhusat abi.
2. Kaasava hariduse seadusemuudatuste tegemisel on tegevõpetajad kõrvale jäetud.
Konsultatsioonidele ja töörühmadesse neid kutsutud pole.

HEV õpilased
1. Mida tähendab tegelikult iga õpilase toetamine? Kas soovides kaasata poleks aus mitte läbi
mõelda protsessi mõju kõikidele osapooltele?
2. Laste heaoluga – ei HEV ega terve ülejäänud klassi omaga – ei tohi mängida: õpetaja
tähelepanu on HEV-l või mitmel HEV-l, aga kust siis tuleb aeg ja jõud tegeleda kõikide lastega?
Abiõpetajad? Tugiõpetajad? Süsteemne tugi? Toetav tugisüsteem?
Meenutus, millest tasub õppida: Kui koolidesse jagati Tiigrihüppe raames sülearvuteid ei
toimunud innovaatilist hüpet, kuna oodati, et see juhtub iseenesest. Vaja oleks olnud
strateegiliselt planeerida, süsteemselt metoodiline vara ette valmistada, laiali jagada ja
pidevalt korrigeerides rakendada. Kasutama oleks pidanud tuumikrühma ja pilootprojekte,
õppima analüüsidest ning monitooringu järeldustest.

Mida siis teha?
Esmalt tuleb küsida: Läbi kelle plaanib riik kaasava hariduse jaoks tingimusi luua? Kui PGSi
muudatustega, siis lisaks sellele, et see on lubamatu hariduslik inimkatse õpilaste ning
õpetajate peal, saab see olema ülimalt valuline ja piinarikas pikk protsess, mis toob kaasa palju
negatiivseid tagajärgi – segaduses õpilased, rahulolematud lapsevanemad, suurenev hulk
tugiteenuseid vajavaid noori, läbipõlenud õpetajate kasv, kasvav lahkuvate õpetajate hulk,
pingestatud õhkkonnaga koolikeskkond.
Seega: millal ja kuidas luuakse vajalikud tingimused?
Juhul kui pakutakse õpetajate täiend- ja ümberõpet – tuleb arvestada nendega, kes soovivad enda töö profiili muutust ja nendega, kes on valmis nädalavahetused ja koolivaheajad õpingutele pühendama ja nendega, kes on valmis selliseid intensiivseid koolitusi pakkuma.Tuleb abiõpetamise/tugiõpetamise süsteem välja töötada.
Rahastamisel tuleb arvestada, et tugispetsialisti töö (muuhulgas ka nt väikeklassis õpetamine) ei tähenda väiksemat koormust, kuna töö olemus ja intensiivsus kogu sinna juurde käivaga on erinev tavaklassi õpetusest.
Läbipõlemise ennetamiseks on ülioluline toetada õpetajate supervisiooni ja coachingu
süsteemi rakendumist – Eesti Õpetajate Liit on selle välja töötamiseks koos spetsialistidega
valmis. Samuti oleme valmis pakkuma lahendust õpetajaskonna koolitamiseks ja teemaga
kurssi viimiseks.
Esmajärjekorras tuleb aga muudatuse tarvis pakkuda süsteemset terviklikku lahendust, mis eilähtu vaid õilsast ideest, vaid ka reaalsest olukorrast kõikide takistuste ning puudustega.